Granada!

Juba mitu nädalavahetust oleme plaaninud Madriid minna. Lõpuks tundus, et sellest hakkab asja saama, kuid reede hilisõhtul sain oma telefonile sõnumi, et reis pealinna jääb ära, kuna sloveenlased otsustasid mitte minna. Alati saab ju ennast ümber häälestada, kuid mõned mitte. Reisijaid oli alles kolm: mina, Willem (Belgia) ja Juan (Saksa). Meil oli olemas auto ja täiesti vaba nädalavahetus ning keegi meist polnud Madriidiga abielus. Startisime laupäeva hommikul Lõuna-Hispaaniasse - Granadasse.
Teekond, neli tundi, möödus märkamatult, kuna ümberringi oli kõik põnev. Sõitsime läbi mõnest täitsa väljasurnud külast, kurvitasime mägedes ning tegime ühe peatuse tanklas, kus polnud ühtegi hingelist. Kui Sierra Nevada mäetipud paistma hakkasid, kasvas ärevus, sest teadsime, et varsti oleme kohal.
Silmapiirile ilmusid armsad valged majad ja kitsad tänavad - olime kohal. Leidsime oma hosteli, mis oli väga kenas ümbruses. Ööbimine maksis 15 eurot, see sisaldas lukustamata ust, toa jagamist nelja võõraga (kes öösel norskasid), ühiskasutatavat vannituba, hommikusööki ja internetti.
Sõime peaväljakul (Plaza Nueva) kosutava lõuna ja seadsime sammud kuulsa Alhambra poole. Tee sinna oli ülesmäge, kuid võrratult kaunis. Ümberringi oli roheline mets, seda ei näe siin tihti. See koht lausa kubises turistidest, õnneks saime piletid (tudengile 9 eurot, täiskasvanule 12 eurot), kuid sissepääs hakkas alles 1,5 tunni pärast. Iga uus hoone, või park, kuhu sisened, pead oma piletid näitama. Siinkohal soovitus: kui lähed Alhambrasse, ära viska oma piletid ära enne, kui oled sealt täiesti väljunud. Koht ise on täiesti võrratu – nagu jalutaksid muinasjutumaal..Alhambra territoorum on tohutult suur, selleks peab varuma vähemalt neli tundi, või siis parem terve päeva=) Alhambras on meeletult palju iluaid parke ja imelisi vaateid. Arhitektuur on hämmastavalt kaunis, kõik pisemadki detailid on väljapeetud ja suursugused. Meil oli küll tunne nagu oleksime paradiisi sattunud..ilmselt nii see oligi..
Alhambrast kesklinna tagsi jalutades sattusime ühe kiriku ette, kus parasjagu lõppes laulatus. Saime ka sellest pidulikust sündmusest natuke osa. Hämmastav oli see, et suur osa külalistest kandis musta, aga see on siin ilmselt kombeks.
Granadas on eriline õhkkond, selline pisut müstiline. Kõige rohkem selles linnas kohtab hipisid, nende pundid on igalpool. Mõneid grupid viljelevad tänavamuusikat- ja tantsu, mida oli lausa lust vaadata. Inimesed kogunevad nende ümber, plaksutavad ja nõuvad veel, veel.
Õhtu veetsime mööda tänavaid seigeldes ja kohalikke baare külastades. Granadas on hea tava anda joogiga kaasa tapas. Superlux! Õhtusööki polnud vajagi=) Üheteist paiku jalutasime hosteli, et natuke puhata. Teel sinna tegime igasugu pilte ka sellest, kuidas autot perfektselt parkida. Meil päris nii ei õnnestunud. Mul õpib kaks koolikaaslast Granadas ning lootsin nendega internetis ühendust saada, mis lõpus ka õnnestus. Väsimus justkui pühitud, kui tead, et ees ootab eestlastega kohtumine. Seadsime sammud tagasi linna poole ja äkki jalutaski meile vastu särasilme Eesti piiga Eilika. Nii hea oli teda näha ja emakeeles juttu puhuda. Ta lubas meiega ka järgmisel päeval kohtuda ja parimaid kohti linnas näidata ning teise eesti tüdruku ka ühes võtta.
Pühapäeval oli meie seltskonnas eestlaste ülekaal. Eilika Ja Anu viisid meid lahedatesse kohtadesse, kuhu ise poleks osanudki minna. Istusime ühel vaateplatvormil, kust avanes vaade tervele Granadale ja loomulikult Sierra Nevada lumistele tippudele. See oli lihtsalt võrratu!
Polnud mingit tunnet, et võiks hakata tagasi Alicantesse liikuma ja nii me siis läksimegi Eesti tüdrukutega nende kortereid vaatama ning hiljem parimasse tapase baari, kus maksad 1.80 eurot ja saad joogi+super suure ja megamaitsva suupiste..mm nämma.
Sellesse linna võikski jääda..
Tagasi koju jõudsime peale südaööd, unes nägin veel seda kaunist linna ja tean, et lähen sinnavarsti tagasi. Soovitan kõigile Granadat külastada, kui juba Hispaaniasse satute!