Tagasi Alicantesse..

Ilus aeg möödub ju ikka märkamatult, nii ka minu üheksa päeva Taanimaal. Mind üllatasid sealsed kevadised ilmad. Olin muidugi hullemaks valmistunud ja kõik oma soojad riided Hispaaniast kaasa vedanud, aga asjatult. Päeval oli sooja 20. kraadi ringis.
Väike tagasivaade.
Reedel toimusid Taavi teaduskonna üritused. Päeval võistlesid erinevad kursused jalgpallis ning õhtul peeti maha suurem pidu, kus grilliti, lauldi ning tantsiti. Hea oli jälle taani moodi pidutseda.
Laupäeval nautisime veel järele jäänud aega. Käisime ratastega sõitmas ja linnas jalutamas. Pühapäev oli kurb päev. Jälle oli aeg minna..Reis tagasi Alicantesse kestis terve päeva, koju jõudsin alles kahe paiku öösel. Alguses lubas korterikaaslane mulle lennujaama vastu tulla, kuid saatis hiljem sõnumi, et ta ikka ei saa. Kuna mul takso jaoks sularaha polnud, veetsin umbes tunnikese lennujaamas küüti otsides. Lõpuks näkkas ja üks inglane võttis mu auto peale, hoolimata sellest, et neid juba niigi seal viis oli. Tegemist oli laheda erasmuse seltskonnaga, kes mu kenasti maja ette sõidutasid.

Velkommen Denmark!

Reis algas kenasti. Lennukis istus minu kõrval üks Itaalia kutt, kellega terve tee lobisesime, nii et aeg möödus kiiresti (3.15h). Meie ees istus üks perekond, kus oli kaks väikest last, kes pidevalt mürgeldasid. Üks üritas minuga hirmsasti taani keeles suhelda, aga millegipärast ma ei võtnud eriti vedu=) Siis ta joonistas kaks pilti ja kinkis need mulle=)
Tunnetest, kui lennukist maha astusin. Hoopis teine õhk, loodus..korraks oli välgatus nagu oleksin hoopis kodumaal. Nüüd ju eriti lähedal..küll jõuan sinna ka millalgi..
Pagasi sain Billundis kiiresti kätte ja jõudsin ilusti Arhuse bussi peale. Buss sõitis 1,5 h ja pilet maksis 370 eeki. Edasi tõttasin rongijaama, kuhu mind juhatas üks lahke taanlane. Tegemist oli keskealise naisega, kes elas hoopis Norras, kuna seal saab paremat palka. Ta ei jätnud mainimata, et Norras on söögihinnad 1/3 kallimad, kui Taanis, kas on üldse võimalik, et kuskil on kallim kui Taanis??..

Rongijaams. Teadsin, et rong peaks iga minut minema. Ei tahtnud aega raisata ja peatasin esimesed inimesed, keda rongijaamas nägin ja palusin etteruttavalt abi pileti ostmisel, sest kartsin, et seal ainult taani keeles. Tuli välja, et minu kaardiga ei saagi automaadis maksta..rongini oli jäänud 4 minutit. Nad pakkusid, et ostavad mulle ise ja ma saan poest raha välja võtta ja neile tagasi anda. Ja ongi selline süsteem, et ostad midagi poest ja palud, et tahad mingi summa veel välja võtta, siis on see võimalik, kui su kaart seal just töötab. Mul läks õnneks ja sain raha. Samal ajal oli üks tüdrukutest mulle pileti ära ostnud, kuna aega oli vähe. Jooksin, pea laiali, otsas oma terminali poole, ma polnud päris kindel, kus see on. Nad karjusid mulle järele, et sinna-sinna=) Äkki avastasin, et olen oma musta koti poodi unustanud, kus olid päris vajaliku dasjad sees (läpakas, dokumendid..). Jooksin tagasi poodi, ja tüdrukud ootasid mind ning juhatasid õigele perroonile. Vaatasid vist küll, et eriline tuulepea, aga see ma ju olen=) Nii hea, et on abivalmis inimesi.
Peale südaööd jõudsin Aalborgi. Rongijaamas oli Taavi mul vastas. Ilm Taanis ei olegi nii külm, kui kartsin.
Nädalavahetus on mõnusalt möödunud, eile käisime peol ning täna on kodusem päev. Loodus on siin hästi ilus praegu, kõik õitseb. Tärkav kevad!

Anni ja Pirru

Nädalakese olid mul külas kaks toredat Eesti pliksi, kes hetkel hoopis Taanis õpivad, sarnases koolis nagu mina eelmisel aastal. Üks tüdrukutest on kusjuures see sama Annika (pildil minust paremal), kellega ma kaks aasta tagasi koos väikesel eurotuuril käisin ja sealt see Hispaania armastus alguse saigi..
Kuna minul oli iga päev kool, siis ei saanud kahjuks nendega koos ringi käia, aga õnneks leidsid nad ise endale tegevust. Väga asjalikud külalised!

Neljapäev oli meil tüdrukuteõhtu ja laupäeval suurem pidu meie pool. Kokteilimeistrid olid mõistagi Anni ja Pirru. Inimesi tuli kokku kolmekümne ringis, parasjagu tegemist oli neid sealt pärast barriole saada=)
Pühapäev viidi mind tänutäheks mere äärde restorani mereande sööma. Tänud.

Ahjaa üks asi veel. Kahepeale kokku ostsid nad kõigest üksteist paari kingi=)

Koolist!

Üks koolinädal jälle möödas. Hea oli oma hispaania sõpru näha ja muljetada, kes mida vaheajal tegi. Kusjuures enamus oli lihtsalt oma kodulinnas. Mul oli ikka super puhkus!!

Olen valitud kursustega väga rahul, kuigi inglise keel on natuke raske.
Esmaspäeval oli hispaania keel üle kolme nädala, kõik õpitu ei olnudki ära ununenud=) Igav oli see, et terve tunni tegime harjutusi, mis mul juba tehtud olid. Ülejärgmisel korral on vaheeksam, milleks ilmselt nädalavahetusel õppima peab.
Neljapäeva õhtul oli meil teist korda mägironimine. Siin on küll täiesti teistsugune ronimissein, kui Taanis, kuid ronitav. Hea oli jälle meeldetuletada, kuidas erinevaid sõlmi tehakse. Ronisin neljal erineval tasemel ning kahel korral turvasin ise ka, aga poisse, kes minust tunduvalt raskemad on=)
Reede oli mõnus rannavolle. Mu korterikaaslane, Cristi, otsustas ka meiega sel korral ühineda. Siin on loengutesse kõik sõbrad teretulnud. Meie treener on doktorikraadiga ja väga konkreetne. Vahel karjub nii, mis kole ja siis on jälle leebe ja naeratav. Igaljuhul pull kuju. Temaga on mul esmaspäeval surfamine ka San Juani rannas. See saab minu esimene kogemus olema suframises.

Kolmapäeva õhtu oli väga eriline=) Sloveenia poisid valmistasid meile oma maa hõrgutisi, mis lausa keele alla viisid. Kaetud oli rikkalik laud: kartuli-, singisalat, kaks erinevat sorti sloveenia salaamit, sloveenia juust, erinevad maisipudrud, küüslaugusaiad ja Gregori vanaema küpsetatud magus päts. Kõik söögid maitsesid väga hästi, minu lemmik oli kartulisalat. Nad teevad seda kõrvitsaõliga, lisavad sibulat ja ongi kõik. Imelihtne ja superhea!
Kohal oli kirju rahvusvaheline seltskond, kellest tugevamad pärast edasi barriole läksid ja hommikuni pidutsesid. Kuulutasin juba välja, et mai alguses, kui mu sõbrad tulevad, toimub Eesti õdak. Nii et Liis ja Ivar varuge kõvasti kodumaa kraami, kui tulete;)

Kirjutatud laupäeva öösel!

Kurb uudis on see, et meie kõigi lemmik sota-pota turg kolib ära. Enam pole kolme minuti tee, vaid poole tunni=( Täna käisime veel viimast korda nii lähedal. Maija (Soome sõps) ostis veel kaks paari kingi, muideks kokku on ta siit endale soetanud kaksteist paari kingi. Aga jah üks mu sõbranna Tiki on ikka üle kõige! Käisime talvel koos Rootsis ja ühe tripi ajal ostis ta seitse paari jalanõusid, naiste värk. Ja siis veel öeldakse, et mina olen ostuhull, Alicantest kõigest kolm paari jalanõusid ostnud=)
Laupäev õhtul oli meil plikside õhtu, sest poistel oli pokkeriõhtu. Mida tavaliselt tüdrukute õhtul tehakse? Vahetatakse viimaseid trendimuljeid, lakitakse küüsi, kitkutakse kulme, vaadatakse filme, tehakse süüa..kes mida. Meie panime rõhku kokkamisele. Eelroaks oli cuacamoli natžodega, põhi- oli Kreeka pärane ubade ja tomatitega ahjuroog. Lausa keele viis alla=) Ammu pole nii palju söönud. Hea oli üle pika aja muljetada, sest kolme nädalase vaheaja jooksul olen kohalikke sõpru väga vähe näinud.
Homme viimane vaba päev, tuleb ilmselt randa minna ja miskeid kodutöid teha. nädala pärast on mul uusi külalisi oodata, nii et ega siin pikka pidu pole. Maja on koguaeg rahvast täis. Hetkel on Melaniel sõbranna Prantsusmaalt külas. Hmm, millegipärast olen ma Hispaanias palju populaarsem kui Taanis, huvitav küll miks=)
Praegu poen põhku ära, sest kell juba kolme peal=)
Buenas noches mis amigos!

Andaluusia trip!

Esmaspäeva öösel jõudis Taavi ja järgmise päeva varavalges algas meie Andaluusia trip. Keskpäevaks jõudsime Granadasse. Otsisime oma pensioni üles ning parkisime auto. Ega see parkimine tänavatel polegi nii lihtne - kõik kohad on autosid täis.
Ilm oli soe ja päikseline. Vanalinnas väike tuur tehtud seadsime sammud ülesmäkke, et Alhambrat külastada, kuid piletid olid väljamüüdud, see koht lausa kubises turistidest. Läksime valgekülla kolama, kust oli võrratu vaade Alhambrale ja Sierra Nevadale. Õhtul käisime flamencot vaatamas ühes vanalinna baaris. Show oli super!
Järgmisel päeval saime õnneks Alhambrasse, aga napilt, sest pool tundi peale meie saabumist (kaheteist paiku) olid piletid väljamüüdud. Alhambra on kaunis koht, imelised vaated mägedele, kaunid paleed ja aiad.
Kuna meil ei olnud ühtegi hosteli broneeritud ega kindlat reisiplaani, otsustasime üles Sierra Nevadasse põrutada. Oeh, kui kurvilised ja kitsad teed ja seda 25 kilomeetrit järjest. Temperatuur langes järsult kahekümnelt kraadilt viiele. Toppisime kõik soojemad riided selga ja läksime suusakuuroltisse. Seal pidi ettevaatlik olema, et suuskadega vastu pead ei saaks, sest rahvast oli palju ja kõik täis talvespordivarustuses voorimas edasi-tagasi. Kahjuks meil ei õnnestunud tõstukiga üles sõita, kuna piletiputkad olid juba suletud. Aga elamus kohast ja päevast oli mega! Soe, külm, soe=)
Õhtuks jõudsime Cordobasse, kus magasime Granada nimelises kesklinna hostelis=) See oli üsna vanaaegne koht. Voodid krägisesid mis hirmus ning toas oli väike kuut, kuis sai endale vett peale lasta=) Aga vähemalt oli puhas ja odav. Cordobaga lähemalt tutvust ei teinud, sest tahtsime rutem Sevillasse jõuda. Kuid siiski käisime ühes huvitavas baaris. Koht oli küllaltki pisike, täis igasugu lahedaid kulinaid. Baari pidas üks armunud noorpaar, kes leti taga pidevalt kudrutas. Hommikul tegime veel autoga tiiru Cordoba kesklinnas ja siis edasi, sest päikseline Sevilla oma täies uhkuses juba ootas. Pension, mis leidsime oli jällegi kesklinnas. See koht oli tõeliselt omamoodi, seintel olid sinise-valge kirju mustrilised plaadid. Toas oli vetsu ja duži nurk, mitte eraldi ruum, vaid lihtsalt vaheseinaga eraldatud=)
Sevilla on väga ilus linn, sealt voolab läbi jõgi, mis muudab selle koha eriti romantiliseks. Linna südames on suur katedraal, mille tornist avaneb vaade tervele ümbruskonnale. Sevillale on iseloomulikud värvilised ning mustrilised majad, hobusevanrid vanalinnas, kitsad tänavad. Selles linnas on täitsa oma aura nagu minu jaoks Tartus ning seda loetakse Andaluusia pealinnaks. Käisime mitmes pubis, kuid üks oli väga lahe – rahvusvaheline õllebaar. Seal oli 240 erinevat õlut ning koht ise oli väga stiilne. Järgmisel hommikul külastasime Alcazari aedasid ja katedraali ning peale seda põrutasime Rondasse.
Ronda kohta olen vaid kiidusõnu kuulnud ja mitte asjata. Tee Sevillast Rondasse viis meid Andaluusia mäestikesse, kus oli kirjeldamatult kaunis loodus: lopsakad rohelised puud ja niidud ning mõni üksik palm. Tegime ühel rekreatiivalal pikniku. Ühel vaateplatvormil, kus peatuse tegime, magas kohalik papi puu all. Tegime temaga juttu ning ta oli väga huvitatud, et mu ema talle naiseks läheks. Ega sellised asjad käivad siin, Hispaanias, sedasi. Peale adrenaliinseid mägiteid jõudsime Senitili – võluvasse mägikülla. Tänud Rait hea soovituse eest! Selles kohas ei kohanud ühtegi turisti, ainult kohalikke. Senitili tänavad olid imekitsad, kus autoga oli peaaegu võimatu sõita, kuid õnneks oli meil tubli ja rahulik sohver, kes sai jagu igast mäest=) Elumajade uksed olid pärani, lapsed mängisid tänavatel, papid popsutasid baari ees piipu. Nii ehtsat Hispaania küla polnud minu silmad veel näinud.
Õhtuks jõudsime Rondasse, kus leidsime kõige odavama pesnsioni, mis meil üldse reisi jooksul olnud oli. Maksime ühese ja kahese toa eest kokku 33 euri. Toad olid puhtad ja korralikud. Väga super! Kuna väljas kiskus juba pimedaks kiirustasime ümbruskonnaga tutvuma ning taaskord lõpetasime tapase baaris=) Hommikuvalguses läksime üle silla (puente nuevo) vanalinna. Lihtsalt võrratu, mis vaated ja kaunis ümbruskond. RONDA – see on tõeline paradiis. Minu absloluutne lemmik kohake Hispaanias. Jäänud oli kõigest üks päev, kuid palju külastamata kohti: Tarifa, Gibraltar, Marbella, Malaga..Otsustasime ikkagi minna igalepoole ja kasvõi hiljem tagasi Alicantesse.
Tarifal oli metsik tuul. Kõike, mis vähegi võis ära lennata, pidi kinni hoidma. Nägime paljusid windsurfareid. ise oleks ka tahtnud, aga ilmselt järgmise tripi ajal. Edasi sõitsime Gibraltarile, mis oli väga eriline koht, sest kõik oli inglise keeles ja inglismaale iseloomulik: telefoniputkad, politseinikud, postkastid..2 in1. Sõime loomulikult inglise pubis fish and shipse, ei midagi erilist, tavaline kiirsöök. Sõitsime ka üles mäkke ahvipärdikuid kaema. Nad hüppasid autode peale ja möllasid igalpool. Nendega peab ettevaatlik olema, sest neile meeldivad teiste asjad=)
Ööseks jõudsime Marbellasse ja magasime kõige kodusemas pensionis üldse. Meid võttis vastu lahke vanaproua. Hommikusööki küll polnud, kuid vanadaam pakkus meile oma küpsetatud kooki. Natuke enne ühteteist tuli keegi teine naine meile juba check-outist rääkima. Ei saanud aru, miks meid enne kahtteist üldse tülitati. Sõime siis rahulikult ja see naine tuli kümne minut pärast tagasi ja oli juba päris tige. Tuli välja, et öösel mingi üle suveajale=) Põhimõtteliselt meid visati tänavale=)
Marbella rand polegi nii mõnus, kui arvata võib. Liiv on tume ja suureteraline, aga meil Alicantes on hele ja pehme. Marbella oli täielik turistipesa. Kohtasime mitmeid venelasi ja igasugu muid eri rahvusi. Sealt polnud üldse kahju lahkuda=) Koju tagasi sõitsime mööda mere äärt. Külastasime Malagat ning Almeerias sõime õhtust. Tagasi olime pühapäeva õhtuks, kaksteist tundi hiljem, kui esialgu autorendi firmale lubatud. Lisaraha kohapeal ei võetud ning lubati, et ka hiljem ei pea maksma, kuid krediitkaardilt võeti ikka maha. Ärge uskuge kõike, mis teile räägitakse, alati tasub kontrollida=)

Barcelona!

Lauapäev, 15. märts sõitsin Alicantest rongiga Barcelonasse. Teekond kestis viis tundi. Vaade vaguni aknast: loojuv päike mägede taha, mandariinide istandused ja väiksed külakesed. Kaks aastat on möödas, kui ma viimati Barcelonas käisin. Nii hea oli jälle onu Aarnet ja kallist Bora näha.
Pühapäeval saabus mu ema. Nii hea oli teda üke pika aja näha. Esimene päev chillisime kodus ja järgmised linna peal.
Esmaspäeval külastasime Gaudi majasid. Antonio Gaudi ehitised on üsna omamoodi, mõned neist meenutavad smurfielamuid=)
Teisipäev jalutasime vanalinnas, külastasime katedraali ja linnaturgu. Vanalinn on väga eriline oma ilusate ehitiste ja lahedate tänavate poolest. Katedraal on hiiglassuur, mitmete pisidetailidega, seal on veel suur siseõu ja abihoonet. Turg on fantastiline ning avatud hommikust kuni õhtu kaheksani. Seal on lai ja kirju kaubavalik, turubaarid tulvil inimestest..ei anna Alicante sota-pota turuga üldse võrreldagi.
Kolmapäev külastasime ilusamaid parke. Kõigepalt võtsime ette labürindi- ja seejärel Güelli parki. Mõlemad olid omamoodi toredad. Õhtust sõime ladina kvartali ühes väga populaarses restoranis. Järjekord oli uksest välja ning inimesed hullumas=) Tundus, et tasub järjekorras seista. Mu nimi pandi kirja ja umbes viieteist minuti pärast hüüti, kui laud vabaks sai. Asi oli seda väärt ja rohkemi veel. Tegemist oli tüüpilise Hispaania restoraniga, kus pakuti erinevaid tradistsioinilisi sööke. Kõik road serveeriti väikeste koguste kaupa, et kõht ühest liialt täis ei saaks. Kelnerid olid tipptasemel, hüperkiired ja sealjuures lahked ja naeravatavad.
Neljapäev möllasime ranna piirkonnas. Lõunat sõime mere ääres. Pärastlõunal suundusime tagasi kesklinna, et külastada katalaani rahvusmuuseumit ning Hispaania külade vabaõhumuuseumit.
Reede sõitsime minu kodulinna. Suured tänud Aarnele Barcelona kodu eest.. Seal oli muhe nagu alati. Alicantesse jõudsime püharongkäigu ajaks. Tänavatel oli tohutu mass inimesi. Kirikud olid avatud, ja inimestest tulvil. Tegime emaga barrio tuuri, tutvustasin talle kohti, kus sõpradega tavaliselt käin=)Nädalavahetus möödus koduselt ja rannaselt.

Granada!

Juba mitu nädalavahetust oleme plaaninud Madriid minna. Lõpuks tundus, et sellest hakkab asja saama, kuid reede hilisõhtul sain oma telefonile sõnumi, et reis pealinna jääb ära, kuna sloveenlased otsustasid mitte minna. Alati saab ju ennast ümber häälestada, kuid mõned mitte. Reisijaid oli alles kolm: mina, Willem (Belgia) ja Juan (Saksa). Meil oli olemas auto ja täiesti vaba nädalavahetus ning keegi meist polnud Madriidiga abielus. Startisime laupäeva hommikul Lõuna-Hispaaniasse - Granadasse.
Teekond, neli tundi, möödus märkamatult, kuna ümberringi oli kõik põnev. Sõitsime läbi mõnest täitsa väljasurnud külast, kurvitasime mägedes ning tegime ühe peatuse tanklas, kus polnud ühtegi hingelist. Kui Sierra Nevada mäetipud paistma hakkasid, kasvas ärevus, sest teadsime, et varsti oleme kohal.
Silmapiirile ilmusid armsad valged majad ja kitsad tänavad - olime kohal. Leidsime oma hosteli, mis oli väga kenas ümbruses. Ööbimine maksis 15 eurot, see sisaldas lukustamata ust, toa jagamist nelja võõraga (kes öösel norskasid), ühiskasutatavat vannituba, hommikusööki ja internetti.
Sõime peaväljakul (Plaza Nueva) kosutava lõuna ja seadsime sammud kuulsa Alhambra poole. Tee sinna oli ülesmäge, kuid võrratult kaunis. Ümberringi oli roheline mets, seda ei näe siin tihti. See koht lausa kubises turistidest, õnneks saime piletid (tudengile 9 eurot, täiskasvanule 12 eurot), kuid sissepääs hakkas alles 1,5 tunni pärast. Iga uus hoone, või park, kuhu sisened, pead oma piletid näitama. Siinkohal soovitus: kui lähed Alhambrasse, ära viska oma piletid ära enne, kui oled sealt täiesti väljunud. Koht ise on täiesti võrratu – nagu jalutaksid muinasjutumaal..Alhambra territoorum on tohutult suur, selleks peab varuma vähemalt neli tundi, või siis parem terve päeva=) Alhambras on meeletult palju iluaid parke ja imelisi vaateid. Arhitektuur on hämmastavalt kaunis, kõik pisemadki detailid on väljapeetud ja suursugused. Meil oli küll tunne nagu oleksime paradiisi sattunud..ilmselt nii see oligi..
Alhambrast kesklinna tagsi jalutades sattusime ühe kiriku ette, kus parasjagu lõppes laulatus. Saime ka sellest pidulikust sündmusest natuke osa. Hämmastav oli see, et suur osa külalistest kandis musta, aga see on siin ilmselt kombeks.
Granadas on eriline õhkkond, selline pisut müstiline. Kõige rohkem selles linnas kohtab hipisid, nende pundid on igalpool. Mõneid grupid viljelevad tänavamuusikat- ja tantsu, mida oli lausa lust vaadata. Inimesed kogunevad nende ümber, plaksutavad ja nõuvad veel, veel.
Õhtu veetsime mööda tänavaid seigeldes ja kohalikke baare külastades. Granadas on hea tava anda joogiga kaasa tapas. Superlux! Õhtusööki polnud vajagi=) Üheteist paiku jalutasime hosteli, et natuke puhata. Teel sinna tegime igasugu pilte ka sellest, kuidas autot perfektselt parkida. Meil päris nii ei õnnestunud. Mul õpib kaks koolikaaslast Granadas ning lootsin nendega internetis ühendust saada, mis lõpus ka õnnestus. Väsimus justkui pühitud, kui tead, et ees ootab eestlastega kohtumine. Seadsime sammud tagasi linna poole ja äkki jalutaski meile vastu särasilme Eesti piiga Eilika. Nii hea oli teda näha ja emakeeles juttu puhuda. Ta lubas meiega ka järgmisel päeval kohtuda ja parimaid kohti linnas näidata ning teise eesti tüdruku ka ühes võtta.
Pühapäeval oli meie seltskonnas eestlaste ülekaal. Eilika Ja Anu viisid meid lahedatesse kohtadesse, kuhu ise poleks osanudki minna. Istusime ühel vaateplatvormil, kust avanes vaade tervele Granadale ja loomulikult Sierra Nevada lumistele tippudele. See oli lihtsalt võrratu!
Polnud mingit tunnet, et võiks hakata tagasi Alicantesse liikuma ja nii me siis läksimegi Eesti tüdrukutega nende kortereid vaatama ning hiljem parimasse tapase baari, kus maksad 1.80 eurot ja saad joogi+super suure ja megamaitsva suupiste..mm nämma.
Sellesse linna võikski jääda..
Tagasi koju jõudsime peale südaööd, unes nägin veel seda kaunist linna ja tean, et lähen sinnavarsti tagasi. Soovitan kõigile Granadat külastada, kui juba Hispaaniasse satute!