Granada!

Juba mitu nädalavahetust oleme plaaninud Madriid minna. Lõpuks tundus, et sellest hakkab asja saama, kuid reede hilisõhtul sain oma telefonile sõnumi, et reis pealinna jääb ära, kuna sloveenlased otsustasid mitte minna. Alati saab ju ennast ümber häälestada, kuid mõned mitte. Reisijaid oli alles kolm: mina, Willem (Belgia) ja Juan (Saksa). Meil oli olemas auto ja täiesti vaba nädalavahetus ning keegi meist polnud Madriidiga abielus. Startisime laupäeva hommikul Lõuna-Hispaaniasse - Granadasse.
Teekond, neli tundi, möödus märkamatult, kuna ümberringi oli kõik põnev. Sõitsime läbi mõnest täitsa väljasurnud külast, kurvitasime mägedes ning tegime ühe peatuse tanklas, kus polnud ühtegi hingelist. Kui Sierra Nevada mäetipud paistma hakkasid, kasvas ärevus, sest teadsime, et varsti oleme kohal.
Silmapiirile ilmusid armsad valged majad ja kitsad tänavad - olime kohal. Leidsime oma hosteli, mis oli väga kenas ümbruses. Ööbimine maksis 15 eurot, see sisaldas lukustamata ust, toa jagamist nelja võõraga (kes öösel norskasid), ühiskasutatavat vannituba, hommikusööki ja internetti.
Sõime peaväljakul (Plaza Nueva) kosutava lõuna ja seadsime sammud kuulsa Alhambra poole. Tee sinna oli ülesmäge, kuid võrratult kaunis. Ümberringi oli roheline mets, seda ei näe siin tihti. See koht lausa kubises turistidest, õnneks saime piletid (tudengile 9 eurot, täiskasvanule 12 eurot), kuid sissepääs hakkas alles 1,5 tunni pärast. Iga uus hoone, või park, kuhu sisened, pead oma piletid näitama. Siinkohal soovitus: kui lähed Alhambrasse, ära viska oma piletid ära enne, kui oled sealt täiesti väljunud. Koht ise on täiesti võrratu – nagu jalutaksid muinasjutumaal..Alhambra territoorum on tohutult suur, selleks peab varuma vähemalt neli tundi, või siis parem terve päeva=) Alhambras on meeletult palju iluaid parke ja imelisi vaateid. Arhitektuur on hämmastavalt kaunis, kõik pisemadki detailid on väljapeetud ja suursugused. Meil oli küll tunne nagu oleksime paradiisi sattunud..ilmselt nii see oligi..
Alhambrast kesklinna tagsi jalutades sattusime ühe kiriku ette, kus parasjagu lõppes laulatus. Saime ka sellest pidulikust sündmusest natuke osa. Hämmastav oli see, et suur osa külalistest kandis musta, aga see on siin ilmselt kombeks.
Granadas on eriline õhkkond, selline pisut müstiline. Kõige rohkem selles linnas kohtab hipisid, nende pundid on igalpool. Mõneid grupid viljelevad tänavamuusikat- ja tantsu, mida oli lausa lust vaadata. Inimesed kogunevad nende ümber, plaksutavad ja nõuvad veel, veel.
Õhtu veetsime mööda tänavaid seigeldes ja kohalikke baare külastades. Granadas on hea tava anda joogiga kaasa tapas. Superlux! Õhtusööki polnud vajagi=) Üheteist paiku jalutasime hosteli, et natuke puhata. Teel sinna tegime igasugu pilte ka sellest, kuidas autot perfektselt parkida. Meil päris nii ei õnnestunud. Mul õpib kaks koolikaaslast Granadas ning lootsin nendega internetis ühendust saada, mis lõpus ka õnnestus. Väsimus justkui pühitud, kui tead, et ees ootab eestlastega kohtumine. Seadsime sammud tagasi linna poole ja äkki jalutaski meile vastu särasilme Eesti piiga Eilika. Nii hea oli teda näha ja emakeeles juttu puhuda. Ta lubas meiega ka järgmisel päeval kohtuda ja parimaid kohti linnas näidata ning teise eesti tüdruku ka ühes võtta.
Pühapäeval oli meie seltskonnas eestlaste ülekaal. Eilika Ja Anu viisid meid lahedatesse kohtadesse, kuhu ise poleks osanudki minna. Istusime ühel vaateplatvormil, kust avanes vaade tervele Granadale ja loomulikult Sierra Nevada lumistele tippudele. See oli lihtsalt võrratu!
Polnud mingit tunnet, et võiks hakata tagasi Alicantesse liikuma ja nii me siis läksimegi Eesti tüdrukutega nende kortereid vaatama ning hiljem parimasse tapase baari, kus maksad 1.80 eurot ja saad joogi+super suure ja megamaitsva suupiste..mm nämma.
Sellesse linna võikski jääda..
Tagasi koju jõudsime peale südaööd, unes nägin veel seda kaunist linna ja tean, et lähen sinnavarsti tagasi. Soovitan kõigile Granadat külastada, kui juba Hispaaniasse satute!

Parim nädal!

25. veebruar / südaöö / Alicante lennujaam / Ootus

Uksed avanesid ja sealt ta tuli. Küll see taasnägemine oli MAGUS!!

Taavi koolinädal jätkus Alicantes, sest ta käis minuga tundides kaasas, kuna loengutest ei saanud puududa. Kolmapäeval oli hea võimalus merele sõudma minna. Olin paadis kolme tugeva poisiga, kes kõvasti tempot tegid. Esialgu ei saanud ma selle suure aeruga kuidagi toimetatud ja õiget rütmi kätte, kuid aja möödudes hakkas täitsa sujuma. Tagajärg: neli valutavat vesivilli=)
Neljapäev oli meil ujumine - mõnus ja lõõgastav. Õhtul käisime klassikalise muusika kontserdil, kuhu oli meid kutsunud üks Christy (korterikaaslane) pianistist sõber. Muusika oli nauditav. Mängiti tsellot, flööti, kitarri, klaverit, viiulit. Esitati nii soolosi kui duette.
Hiljem läksime edasi traditsionilisse Hispaania pubisse. Nautisime maitsvaid tapaseid ja head veini. Selles kohas serveeritakse kohalikud hõrgutised kokteilitiku otsas. Igal kliendil on taldrik ja ettekandjad voorivad pidevalt ahvatlevate suupistetega edasi-tagasi. Arve esitatakse tikkude arvu alusel. Ühe hind on varieeruvalt 1.-1.25 eur. Päris huvitav süsteem, aga ilmselt nii mõnigi lõikab sellest oma kasu, pistes mõned tikud taskusse.
Reedel mängisime koolis rannavollet. Hiljem ronisime mäkke, Santa Barbara lossi uudistama. Päris sisse me ei saanudki. Vaade ülevalt oli ilus- tervele Alicantele. Õhtuks kutsus mu sõber Sandra (Sloveeniast) meid ühikasse peole, kust pärast edasi linna peale läksime.
Laupäeval käisime ilusas San Juani rannas, mis on 25. minuti kaugusel (trammiga mööda mere äärt). See on väga ilus ja pikk plaaž, kust avaneb kaunis vaade mägedele. Kahjuks oli ilm tuuline ja päikesevõtust ei tulnud suurt midagi välja. Koduteel kohtasime sommisid, kellega rannabaaris aega veetsime.
Õhtul oli suur pidu, mis kestis vaahommikuni. Käisime mitmetes pubides, baarides ja ööklubides.
Pühapäev oli tõeliselt kuum suveilm. Lebotasime mere ääres. Äkki helises mu mobiiltelefon ja vanatädi helistas. Tal on kettaga lauatelefon ja sellega ikka annab sellist pikka numbrit valida (00372 6600 133 19). Vanatädi on mul ikka superäge, tahtis lihtsalt küsida, et kuidas mul eluke läheb siin. Tore on selliseid kõnesid saada!
Lõunasöögiks valmistas Melanii (teine korterikaaslane) Mehhiko köögi roogasid, mida terrassil nautisime.
Kõik päevad möödusid kuidagi märkamatult, kuid paraku nii nende ilusate hetkedega on. Esmaspäev sõitsin koos Taaviga lennujaama (45 min bussiga). Kurb oli, aga tean, et ta tuleb varsti tagasi. On, mida oodata!

Hasta luego!